COVID-19 senistest õppetundidest

Tänas Tervisepooltunni saates on külas Regionaalhaigla pulmonoloogiakeskuse juhataja dr Pille Mukk, kellega räägime koroonaviiruse senistest õppetundidest ja kopsuhaigustest pandeemia taustal. 

 

Kas täna võib väita, et koroonaviirus hakkab vaikselt taanduma ning võime rahulikumalt hingata?

Arstina ma veel taolist seisukohta võtta ei julge. Mis puudutab nakatunute trendi, siis üksikute päevade põhjal me järeldusi ei tee, ehkki vaadates tagasi viimasele nädalale, on haigestunute arv tõesti langenud. Võin öelda, et õnneks ei ole meil veel realiseerunud kõige mustem stsenaarium ning seda tänu meditsiinile ja inimestele meie ümber. Siiski säilib õrnal jääl kõndimise tunne ja ma ei julge veel midagi lubada. Märgid on õhus, kuid me ei tea, kas tegu on positiivse trendi või ajutise pausiga. 

Statistikat vaadates näeme, et enamus hukkunuist on eakad. Noorematel võib jääda mulje, et neid viirus väga ei ohustagi. Kas tänast pilti vaadates saame kindlalt väita, et peamine riskirühm on eakad?

COVID-19 nakatunud ja selle edasikandjad on pigem noored inimesed. Viimaste päevade statistika põhjal on ka noorte, alla 50-aastaste inimeste osakaal küllaltki suur. Nad küll põevad kergemini ja ei paista haiglaravi statistikas sel määral välja, sest enamus ravi vajavad patsiendid on eakad ja kroonilist haigust põdevad inimesed. 

Ent praegune murekoht on selles, et kui piiranguid lõdvendada, siis esimesena hakkavad oma käitumist muutma noored ja aktiivsed. Me aga ei tea Eestis tegelikku nakatunute arvu ja piirkondi, kus on peamised nakkuse kandjad, sest meil pole laialdast testimist. Kui me kergekäeliselt kaotame 2+2 ja isolatsiooni reeglid, siis haigus hakkab taas levima. 


Sama kehtib plaanilise ravitöö taastamise kohta. kuidas me kaitseme inimesi, kellele hakkame taas abi osutama ja neid, kes on juba haiglaravil? 

Selle tõttu ei tunne ma end arstina veel kindlalt ja arvan, et valvsust kaotada ei tohiks.

Endiselt poleemikat tekitav teema on maskid ning mõlemal poolel on infot autoriteetsetest allikatest. Mis on teie arvamus, kui palju kasu on tavamaskidest?

Kehtib jätkuvalt arvamus, et mask kaitseb eelkõige juba nakatunud inimese puhul teisi nakatumast. Samas kui viibime olukordades, kus 2+2 ja isoleerituse nõudeid ei saa järgida, annab mask lisaväärtuse. Küll aga ei tähenda, et võime petlikult arvata nagu maskide abil on ohutu korraldada 10–15 sõbraga laupäevane lõunasöök või pole sage kätepesu enam tarvilik. Tegu on lisavahendiga, mis ei anna õigust peamisi abivahendeid ära jätta.

Maske on erinevaid ning on ka tehtud üleskutseid nende kodus valmistamiseks, samuti on moeloojad asunud maske tegema. Oluline ei näi mitte olevat maski tegelik efektiivsus vaid sotsiaalne norm, mis näitab, et sa hoolid. Mida teie arvate erinevate maskide tegelikust kasulikkusest?

Paraku ei ole mul antud küsimuses usaldusväärseid andmeid ja kogemust. 

Üldiselt vähendab ka salli nina ette tõmbamine võimalust, et viirusega piisad köhides või aevastades teisteni jõuaksid. Teisalt jälle kui lähed õue jooksma, siis see niiske tekstiil nina ees kaotab oma vähese efekti. Peab arvestama, et maskist ei tekiks niiske ja mõnus keskkond samadel viirustele ja nakkustele. 

Praeguste teadmiste põhjal väidetakse, et 65 °C pool tundi kestev pesuprogramm võib materjalilt viiruse hävitada. Kuid ka siin on arvamuste lahknevusi.

Maailma statistika näitab, et mehi ohustab viirus rohkem. Miks see nii on?

Mehed on tõepoolest suurem riskigrupp, vahekord on isegi 2:1. Arvatakse, et põhjuseks võib olla östrogeeni kaitsev toime ja mõned muud faktorid veel. 

Teine põhjus on, et riskihaiguseid – kardiovaskulaarsed haigused ja kroonilised kopsuhaigused – on meeste hulgas sagedamini esinevad, muutes mehed COVID-19 vastuvõtlikumaks.

Oluline riskirühm on ka eelneva kopsuhaigusega inimesed. Kas need, kellel on astma või kergema kopsuhaiguse vorm, peaksid erilisi kaitsemeetmeid rakendama?

Jah, kroonilise kopsuhaigusega patsiendid on COVID-19 kontekstis ka riskigrupp. Kaks levinumat haigust on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ehk suitsetaja kopsutõbi ja astma.

Tänaste teadmiste juures ja meditsiinilise teaduskirjanduse valguses saame väita, et suitsetajad nakatuvad suurema tõenäosusega ja kulg on ägedam. Ka ilma väljakujunenud kroonilise kopsuhaiguseta on suitsetamine riski tõstev tegur, sest neil on juba kopsus probleeme ventilatsioonifunktsiooni langusega. Kopsu sattuv viirus ägestab kroonilist haigust veelgi. Sageli ka KOK-i põdevad patsiendid ei tervene täielikult ning kopsude funktsionaalsus on madalam kui enne viirust. 

Astmaatikud ja allergikud ei ole teadaolevatel andmetel suur riskigrupp. Siin aga ei tohi unustada fakti, et näiteks astma kipub ägenema respiratoorsete haiguste korral, laste puhul 80%, täiskasvanutel 60–70% juhtudest. Igasugused sesoonsed viirused, näiteks gripp, on ägenemiste põhjustajateks. Ehk nad ei ole otseselt koroonaviiruse riskigrupp, kuid võivad osutuda keerulisemateks patsientideks, kui kulg on agressiivsem. Selles kontekstis on mõlema grupi ravi tähtis.

Nii Eestis kui mujal maailmas on suur hulk tervenenuid, kes on pöördunud tagasi normaalsesse ellu. Kas saab juba teha üldistusi koroonaviiruse tüsistuste kohta?

Liiga vähe aega on möödunud ja lõplikke teaduspõhiseid andmeid pole. Tüüpiliselt aga viiruspneumoonia kergematel juhtudel kopsu kroonilist muutust ei jäta.

Ent tüüpilised, ka koroonaviirusele, on probleemid, mis tekivad sekundaarsete infektsioonide näol. Nende raskematel juhtudel võib esineda kopsukoe muutus, armkoe teke või fibroos. Et aga koroonaviirus kindlasti tekitaks kopsu armistumist või kopsukoe fibroosi, tänasel päeval kinnitatud ei ole.

Kui inimene on haigestunud ja kergete sümptomitega kodus olnud, siis millal võib teie hinnangul tekkida kriitiline hetk, mis nõuab EMO-sse pöördumist?

See on oluline mõttekoht ja konkreetset vastust paraku pole.

Tänases praktikas näeme, et umbes 15%-l haigestunutest süveneb haigus sel määral, et vajab meditsiinilist sekkumist. Huvitav iseärasus koroonaviiruse puhul on, et esimese 6–8 päeva pärast võib tekkida paranemise tunne ja siis korraga halveneb enesetunne uuesti, palavik tuleb tagasi või tekib, on õhupuudus ja üldine jõuetus.  Oleme sellist viiruse käitumist näinud ka noortel patsientidel. Oluline on see hetk ära tabada, eriti kui inimene elab üksi ja tal pole kedagi kõrval aitamas.

Mõõdik võib olla ka 2-minutiline koormustest, mil inimene üritab liikuda ja jälgib, kas füüsiliseks koormuseks võhma jätkub või mitte. Kui selline katse muudab inimese täiesti hingetuks, rinnus pigistab ja tekib tõsine õhupuudus, siis peab kindlasti abi otsima. Kas helistama kiirabisse või arstile. 

Nagu ma ennist mainisin, siis taolist ägenemist tekib vähestel, kuid ka 15% on suur number ja ei tasu oodata, sest välja võib kujuneda hingamispuudulikkus.

Kindlasti leidub ka neid, kes reageerivad üle ja tegelikult haiglaravi ei vaja. Kui palju teil selliseid juhtumeid ette tuleb?

Me ei ole näinud, et inimesed üle reageeriksid. Situatsioon on uus ja ähmane ning olukord võib muutuda etteaimamatult. Kui inimene on juba teist nädalat haige ja tema sümptomid ei leevene, siis ei ole abi otsimine ülereageerimine. Ma ei ole ka kiirabi või perearsti poolt kuulnud, et keegi oleks väga ülekoormatud inimeste ülemuretsemisega. Pigem toetan mõtteviisi, et reageerida üle kui mitte piisavalt.

Nüüdseks on paljud eelnevalt raskes seisundis haiglaravil viibinud ka terveks saanud. Kas te hoiate neil silma peal, et näha kui kiire on tervenemine?

Täna on see aeg liiga lühike. Rääkides intensiivravil viibivatest inimestest ei ole 5 nädalat piisav ajaperiood, et rääkida tervistumisest. Rolli mängib ka patsiendi foon ja vanus, tema tervise ressursid. Kosumine toimub pika aja jooksul ning mida pikem on olnud haiglaravi, seda pikemaks osutub kogu protsess. Siis võivad ka tekkida probleemid lihasjõuetusega ning vajalikus osutub taastusravi ja füsioteraapia. 

Kas olete ka näinud, et pealtnäha täiesti terve inimene, kellel pole kroonilisi haiguseid, põeb COVID-19 viirust väga raskelt?

Neid on üksikuid, kuid eranditest me järeldusi ei tee. Siiski näib, et Eestis saame jälgida sarnast kliinilist kulgu nagu pikema kogemuse riikides. Kehtib reegel, et raskelt põevad seda viirust 60+ vanuses, kaasuvate haigustega – südamepuudulikkus, kõrgvererõhutõbi, diabeet, ülekaalulisus - patsiendid. Ehk suures pildis kehtib mõte, et mida eakam on patsient, seda raskem on haiguskulg.

Noored inimesed, kes haigestuvad, põevad siiski viirust kergemalt ja reageerivad ravile paremini. Nende raviaeg on samuti lühem. 


Kas Teile kui pulmonoloogia spetsialistile on COVID-19 jälgimine andnud huvitavaid õppetunde ja kogemusi?

Esimese lühikese perioodi järel tooksin välja kaks asja.

Kõigepealt see, et me näeme kuidas haigus võib teha järsu sammu tagasi. Tegu ei ole tüüpilise omadusega ja see alarmeeris kindlasti.

Teine asi, millele ma kopsuarstina igapäevaselt mõtlen ja mida ma ka praegu rõhutan, on et kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ja astmaga inimesed ei hülgaks oma senist ravi koroonaviiruse hirmus. Ikka küsitakse, et kui kasutan allergia- ja astmaravimeid, näiteks inhaleeritavaid glükokortikosteroide, siis kas see alandab minu immuunsust ja muudab ehk viirusele vastuvõtlikumaks. Ent väga oluline on oma ravimeid edasi võtta, sest see vähendab riski tüsistuste saamiseks. Kui varem oli oluline oma kroonilisi haiguseid kontrolli all hoida ja raviskeeme täita, siis nüüd seda enam. Nii vähendame riski ja saame turvatunnet juurde.

dr Pille Mukk



Marko Neeme